Kõik teavad kooli füüsikatunnist, et impulss võrdub keha massi ja kiiruse korrutisega. Meile on räägitud, et keha mõju teisele kehale on seda tugevam, mida suurem on keha impulss. See teadmine aitab meil mõista kasvõi liiklusõnnetuse olemust – kui väikesel sõiduautol on sees väga suur kiirus, siis vastu puud lennates on pauk koos laialilendavate juppidega palju võimsam võrreldes olukorraga, kui seesama auto puuga oluliselt väiksemal kiirusel kokku põrkaks. Samas lömastab suur veoauto teised objektid juba nendega väikesel kiirusel kohtudes. Füüsikaseaduseid tuleb igal juhul tunda, muidu on isegi koduses majapidamises keeruline hakkama saada :).
Füüsikast pärit impulsi mõiste on käibel ka käitumise kõnekujundina. Käitumise impulss. See mõiste kirjeldab lihtsustatult seda, kui tugev on mingi käitumine antud olukorras võrrelduna selle käitumise kinnistamise ajaloo ja väärtusega. Ehk siis koeratreenijale veel lihtsamalt sõnastades – kui koera mingit käitumist on premeeritud hästi sageli ja palju, siis on sellel käitumisel suurem impulss ning koera on selle käitumise sooritamisel väga raske segada. Näiteks kui olete rõõmsalt, kiiresti ja ohtralt premeerinud seda kui koer sõnalist vihjet kuuldes lamab, siis sattudes linnaparki, kus jooksevad lapsed ja oravad, on koeral oluliselt kergem segajaid ignoreerida ja tuttavat tegevust ehk lamamist sooritada. Seetõttu, et selle käitumise impulss on väga suur. Lamamist on palju premeeritud. See on ühelt poolt teadlikult koerale selgeks saanud tegevus ning teisalt on tal tekkinud seoses lamamisega ka hea emotsioon – alati juhtub midagi maitsvat. Seega, isegi kui antud olukorras võiksid läheduses jooksvad oravad olla ahvatlevamaks preemiaks kui peremehe taskus olev kanapihv, siis varasemalt loodud impulss on nii suur, et koer siiski lamab automaatselt vastava vihje peale.
Koeralt nõutavatele käitumistele impulsi tekitamine on koeratreenija kätes. Kui koer teeb midagi, mida me temalt ootame, tuleb koheselt ja koerale arusaadavalt see ära märkida ning õiglaselt premeerida. Kui koer teeb soovitud asju, aga me oleme aeglased neid märkama ning liialt ihned, et neid tegevusi vääriliselt premeerida, siis kaob ka käitumise impulss. Ning kui keskkonnas on veel mingeid segajaid, mis tähelepanu endale võtavad, siis ei ole viletsalt treenitud käitumisel enam jõudu.
Käitumise impulsi suurendamiseks on veel mitmeid muid võimalusi. Näiteks võib alustada lihtsate ning koera jaoks odavate tegevuste tegemisest. Kui loomal on hoog sees, saab ruttu anda talle vihje teha midagi, mis ei ole koera jaoks ehk nii ülemäära tore. Näiteks kui koeraga nutsu tirides ja joostes ootamatult seisma jäädes öelda „istu“, siis kuigi kutal ehk ei olnudki plaanis igavates staatilistes harjutustes osaleda, on koos tegutsemise hoog nii suur, et ta istubki kiirelt vihjele reageerides. Ja kui seda kiiret sooritust rõõmsalt premeerida, siis olemegi õigel teel edaspidise suhtes.
Andkem hoogu! 🙂