Bob Bailey, üks mind loomade treenimises enim mõjutanud õpetajaid, pani koolitustel meid endalt küsima: kas olen praegu oma oskustes parem, kui alustades? Kui ei, siis pole vahepeal minu käitumine muutunud ehk siis ma ei ole vajalikku õppinud.
Saamaks loomade treenimises paremaks, tuleb harjutada. Tulemuslikult harjutada ei saa enne kui on omandatud teadmised neist “loodusseadustest”, mis treenimist selgitavad. Mõnikord kiirustame kohe tegutsema, sest planeerimist, plaanide ümbertegemist ja plaanidest kinnipidamist peetakse tüütuks. Seevastu tegutseda tundub rahuldustpakkuv. Tegutsemine jätab eneselegi mulje, et töötame kõvasti ja kogu aeg toimub midagi. Samas, kui see tegutsemine toimub tunde pealt ilma struktuuri ja plaanita, ei pruugi me sugugi oma lõpp-eesmärgi suunas liikuda. Taaskord, nagu Bob tavatses öelda, vale asja rohke tegemine ei muuda seda õigeks.
Mõistlik on paus teha ja kavandada väikesed mõõdetavad sammud. Kui väikesele mõõdetavale eesmärgile järgneb edu, on see objektiivne tagasiside plaanile. Väikesed õnnestumised loovad objektiivse tõe, et asjad, mida teeme, on need, mis viivad lõpptulemuse suunas. Millimeetriste edusammude kõrvalsaaduseks on see, et mul lähebki ühel hetkel paremini, kui üks päeva/nädal/kuu/mis iganes ajaühik tagasi, kui tegevusega alustasin.
