Tartus, jaanuaris 2015
Lea Tummeleht @BriskMind
Kamp rohetiibu detsembris 2011
Paljud papagoipidajad seisavad mõnikord probleemi ees, et nende lemmiklind väldib kätt ja üritab omanikku hammustada. Nagu kõik käitumised, nii kujunevad ka agressiooni ja hirmu poolt vallandatud käitumised mõjutatuna looma bioloogiast ja õppimisest.
Kui lind on stressis ja hirmunud, siis hakkab tööle tema kaasasündinud käitumuslik kaitsereaktsioon – südame töö kiireneb, aju toodab stressihormoone ja annab kehale signaale olla põgenemis- või löögivalmis, et hirmutava olukorraga toime tulla.
Papagoi esmane kaitserefleks looduses on muidugi põgenemine, soov ohuallikast võimalikult kiiresti ja võimalikult kaugele lennata. Kodus lemmiklinnuna peetaval papagoil see võimalus puudub – pole kaitsvat džunglit, mille kõrge taimestiku varju peitu minna. Seega tuleb puurilinnul käiku lasta teine kaitsestrateegia – ründamine, mis tegelikult ei ole looduslikele papagoidele omane, vaid on vangistuses õpitud kaitsekäitumine. Papagoi võimsaim relv – tema nokk, mis on välja kujunenud eelkõige pähklite, muude seemnete ja puuviljadega toime tulemiseks, on muljetavaldavalt jõuline. Kui linnuomanik selle nokaga pihta saab, siis on sageli isegi veri väljas.
Erinevalt papagoidest on inimesed kahjuks isegi oma loomulikus keskkonnas väga altid vastu kaklema. Hammustava papagoi peale võidakse kurjalt karjuda, ajalehega hirmutada, veega pritsida ja veel kõike muud, mida inimese fantaasia leiutada suudab. See ei muuda kindlasti linnu olukorda stressivabamaks ja rõõmsamaks ning ei lahenda tema muresid. Linnu hirm kasvab veelgi, mistõttu ei oska ta enam muud kui tugevamalt nokaga lüüa, mispeale muutuvad inimesed veel kurjemaks ja täiskäigul pöörlev nõiaring on sulgunud.
Mida siis teha, et sellest nõiaringist välja saada? Kindlasti tuleks endale teadvustada, et linnu käekartus, hirmunult kriiskamine ning nokaga vehkimine on tema viis viimases hädas appi hüüda. Ta ei oska muudmoodi teada anda, et mingi asi tema elukorralduses ei sobi talle ja põhjustab ebamugavust ning hirmu. Stressi allikaks võib olla valesse kohta paigutatud puur, ebaadekvaatselt läbiviidud sotsialiseerimine ning käega harjutamine, puudulik dieet, ümber paigutatud mööbel, hääled naaberkorterist, vähene või ülemäärane sotsiaalne kontakt – võimalike häirijate loetelu võiks jätkata veel lehekülgede kaupa. Mõnikord aga ei saagi me teada, mis lindu häirib. See, mida me kohe kindlasti aga teha saame, on treeningplaani välja mõtlemine: kuidas treenida lindu tasapisi meie poolt pakutud keskkonnas ennast mugavamalt tundma ning milliseid rahumeelseid käitumisi õpetada linnule probleemkäitumise asemel.
Papagoid on erakordselt intelligentsed ja kui neile pakkuda seoses inimese käega ning füüsilise kontaktiga positiivseid kogemusi, siis õpivad nad, et omanikuga koos saab hoopis midagi meeldivat teha.
Kui jääd oma linnuga ise hätta, otsi kindlasti mõni kogenum treener, kes tunneb positiivsel kinnistamisel põhinevaid treeningmeetodeid, suhtub loomadesse lugupidavalt ja peab tähtsaks loomade heaolu.
